1.-3. klass

„Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.

Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane.“

Just niimoodi algab mitme põlvkonna armastatud lasteraamat, Robert Vaidlo (1921–2004) „Kessu ja Tripp“, mille tegelased on tuntuks saanud ka eri aegade lastelavastustest.

Igal aastal ootab kass Krõõdu pikisilmi kevadet, sest siis saab ta taas kokku oma armsate sõpradega – siil Susannaga, kes ärkab talveunest ja toonekurg Pellega, kes jõuab tagasi lõunamaareisilt. Kolm semu veedavad omakeskis järjekordse suve, kuhu mahub lahedaid ettevõtmisi, väikeseid vahvaid seiklusi ja rõõmu koosolemisest.

Sarja esimeses kolmes raamatus on trükitähed. See raamat, mida praegu käes hoiad, on aga juba kirjatähtedega. Seda sellepärast, et koos Katjaga on kasvanud tema sõbradki, kes nüüd tunnevad juba ka kirjatähti. Muidugi ootab Katja endale palju uusi sõpru juurde!

Selles raamatus maitseb kassipoeg KATJA midagi väga maitsvat, mille kohta ta arvab, et see on soe jäätis ning saad teada, mis pärast seda juhtus. Kahjuks jääb Katja ka haigeks, kuid eks seda juhtub aeg-ajalt meie kõigiga.

Katja põnevad seiklused algavad kohe, kui avad raamatukaane, siis juba seikledki koos väikese kassipojaga.

Markus ja tema tulnukast sõber Peeter lõpetavad esimese klassi, käes on suvevaheaeg. Ootamatult pöördub Markuse ema poole koolidirektor. Ta soovib kohtuda Peetri vanatädi Lainega, kelle juures olevat poiss koduõppel väga targaks saanud. Kuid tädi Lainet pole üldse olemas. Markuse ema ja isa mõtlesid Võrumaal elava tädi Laine välja vaid selleks, et mitte direktorile Peetri kohta tõtt rääkida.

Nüüd tuleb välja nuputada, kust leida sobiv tädi ja kuidas ta Võrumaale toimetada. Pööraste seikluste käigus satuvad tegelased nii kaugele planeedile kui ka sügavale Võrumaa metsa.

Tegemist on kolmeosalise luuleraamatuga lastele. Seal on hea vormiga riimis luuletused, mis sobivad nii lihtsalt ise lugemiseks kui ka ettelugemiseks ja esitamiseks. Autor on saanud inspiratsiooni enda lapselapsest Simonast, kellele on pühendatud esimene osa “Laulud Simonale”. Teine osa “Vaheajalaulud” räägib koolivaheajal vanavanemate juures veedetud ajast. Kolmas osa “Laulud mitmest vallast” sisaldab erinevatele tähtpäevadele pühendatud luuletusi. Sealt võib leida luuletusi, mis sobivad erinevatel kooliüritustel ettekandmiseks või jõuluvanale esitamiseks.
Autori sõnul on kõige parem, kui lapselapsed ja vanavanemad seda raamatut koos loevad.

Kusagil Lapimaa ja Austraalia vahel, tillukesel Nüffia saarel elab rahvas, kes ei tunne elektrit. Ometi on neil olemas nii kodu- kui nutitehnika – pesumasinad, televiisorid, mobiiltelefonid.

Nüffide ökoloogiline jalajälg on praktiliselt sama suur kui nende päris jalajälg ja siirast rõõmu suudavad nad tunda üsna tillukestest asjadest. Teadlane Rõnn Düff Fifaafua linnakesest pillab vasakule ja paremale tarkuseteri, mis pole küll alati teaduslikult põhjendatud, aga on võetud otse elust ja töötavad.

Raamat sisaldab kaheksat J. Kunderi poolt kirja pandud rahvajuttu loomadest ja loodusnähtustest. Pildid on joonistatud Lääne-Virumaa õpilaste poolt ja kaanekujunduse on loonud Kiltsi Põhikooli õpilane Lupe Topkin.

Härra Kolasuu ja härra Tolasuu seiklevad jälle ning Narrilinna kroonikakirjutaja jälgib valvsalt iga nende sammu. Järg raamatule „Härra Tolasuu ja härra Kolasuu maailm”.

„Nii. Nonii. Teile kõigile on teada, et härra Tolasuu, pikk nagu tikk ja väga šikk, silinder peas ning lill rinnas, väljub iga päev majast, mis on madal nagu rohurada, ja jalutab väärikalt mööda meie linna. Jalutab, jalutab ja talutab, ei, mitte koera, vaid oma keppi. Ja kepp nuhutab nagu koer iga posti ja treppi.

Raamatu esimeses loos ”Paula lumememm” sajab maha esimene lumi ja see teeb tuju rõõmsaks ka suurtel inimestel. Otsekui iseenesest hakkavad lapsed lumesõda pidama. Ehitatakse lumekindlused ja tingimata tuleb teha ka lumememm.

Teises loos on jutustatud, kuidas Paula klass käis lasteraamatukogus. Räägitakse ka entsüklopeediast ja eksliibristest. Entsüklopeediat vaatavad rohkem suured inimesed. Eksliibris võib vabalt ka lastel olla. Eksliibris on raamatuviit, mis viitab raamatu omanikule.

“Kell ainult mõõdab aega,” ütles Liivahunt. “See ei otsusta aja üle.” “Kes siis seda teeb?” küsis Zakarina. Liivahunt ütles, et seda ei saa keegi teha. See pole lihtsalt võimalik, sest aeg on nii vana ja mõõtmatult suur. Ja nii võimas! Võimsam kui kõik maailma kuningad ja presidendid kokku – seda ei saa juhtida ega peatada.

Kus lõpeb aeg ja miks on sellest alailma puudus? Kuhu värvid pimedas kaovad? Mida tuleks peale hakata rumalate rattavarastega? Zakarina ja tema parim sõber Liivahunt arutlevad kõikvõimalike oluliste küsimuste üle.