1.-3. klass

Minu nimi on Lenna. Ma saan varsti kaheksa-aastaseks. Minu parimad sõbrannad on Mirtel, Emma ja Saskia. Oleme kogu aeg ninapidi koos, seepärast kutsub Mirteli ema meid õdedeks. Ta naerab ja ütleb näiteks nii: „Noh, Lenna, kus on su õed Saskia ja Emma? Kell on juba pool üheksa hommikul ja ma pole neid veel näinudki.”

Me kõik elame Õnnekaare tänaval. Täpselt nagu ka Marti, Oskar ja Siim. Poisid kutsuvad end Vimkavendadeks. Aga meie oleme ka vimkade alal andekad.

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid.

Huvitavat teavet, meeliköitvaid fakte, värvilisi pilte ja laia teemaderingi – seda kõike pakub sulle see entsüklopeedia.

Sa saad teada, kes elavad ookeani kõige sügavamates kihtides, milline imeline võime ühendab nahkhiiri ja delfifiine, kellel on kõige rohkem jalgu maailmas ja palju muud põnevat. Kindlasti leiab sellest raamatust midagi uut ja silmaringi avardavat iga laps, aga ka täiskasvanu. Sukeldume siis koos sellesse ääretusse ja imesid täis maailma.

Emma unistus saab tõeks! Ta kolib oma perega Ristikheina ratsatallu. Puudu on õieti veel ainult uus parim sõber. Kas ägedate riietega Viola naabertalust ongi see õige? Kui Emma lemmikponid ära kaovad, peavad tüdrukud ühiselt neid otsima minema. Kas sellest saab uue sõpruse algus?

Isabelle Metzeni illustratsioonid Linda Schellendorff armastas juba lapsena ponisid ja seiklusi. Kõige parema meelega kõndis ta sõbrannadega metsas või mõtles lugusid välja. Mis seal siis imestada, et tema raamatutes mängivad peaosa parimad sõbrad ja hobused! Isabelle Metzen joonistab sellest saadik, kui pliiatsit käes hoida suudab – seega peaaegu terve elu.

Ühel päikselisel päeval satub väike kalake suurde seiklusesse. Ta jõuab imekombel Läänemerre, kus hakkab endale sobivat elupaika otsima. Ringi rännates kohtab kalake mitmeid selle mere elanikke. Siin saab ta ka teada, et on ise ümarmudil. Kas kalake leiab endale kodu?Lisaks kalakese seiklustele saab raamatust iga peatüki juurest teada ka midagi huvitavat Läänemere ja selle asukate kohta.

Üheksa-aastase Maara ja kaheteistkümnese Sveni pere kolivad vanematega elama ootamatult päranduseks saadud Metsajärve tallu. Pärast esialgset elevust ja uusi tutvusi hakkavad juhtuma veidrad lood. Kas keegi teeb paha nalja või on selle taga midagi müstilisemat? “Metsajärve pärandus” pakub seiklusi ja puudutab ka vähem räägitud terviseteemasid.

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv kaasahaarav muinasjutt jutustab väikesest tüdrukust Dorothyst, kelle keeristorm kannab salapärasele Ozi võlumaale. Seal saab ta sõbraks Hernehirmutise, Plekkmehe ja Argliku Lõviga. Koos asuvad nad mööda kollast telliskiviteed teele Smaragdlinna, et leida üles võlur Oz, kes täidaks nende soovid.

Raamatus on üle 70 värvilise illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik Robert Ingpen, kes on Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat ja 2020. aasta Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat.

See on raamat Limmost, kes ühel öösel järsku oma voodist ära kaob. See on raamat Limmast, kes oma venda kohe otsima läheb. Ja otse loomulikult on see raamat limonaadisiga Limpast, kes vahetpidamata limonaadi kaanib. Ja siis on see raamat veel mereröövlitest, tontidest, patjadest, laiskloomadest, madratsitest ning karvastest kaisuelukatest kah!

Loo peategelaseks on valkjas, pruunide laikudega koerake Nublu, kes võib omaks nimetada saba, millega ulatub maad piitsutama. Ta eksib juhuslikult tuletõrjemajja ning temast saab pritsimeeste lemmik ja tubli tuletõrjekoer. Veel tegutsevad loos tuletõrjujad Mustpea ja Valgemaa ning paljud teised toredad tegelased.
Raamat on II klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa. „Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“
„Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“
„Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai.
„Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“
„Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“
Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa.
„Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai.