Koolieelne laps

Selles raamatus on kümme lugu lastele juba tuttavast Sinivandist, kes läheb lasteaeda, joonistab, kuulab unejuttu, jalutab pargis, kohtab tigu, on mardisant, otsib oma punast puuhobukest, on vahepeal natuke haige, käib isaga poes ja lõbutseb sõbra sünnipäeval.

Kennet on vahva kuueaastane poiss. Ta käib lasteaias. Tema lemmikvärv on punane. Talle meeldib kanda punaseid särke. Kennet ei taha olla arg, vaid soovib saada julgeks poisiks. Kas tal see ka õnnestub, saadki teada juba raamatust.

Soovisin, et minu laps saaks tähed selgeks nii, et see ei tunduks tüütu õppimisena, vaid kogu protsess oleks veidi müstiline ja isegi naljakas. Ja värvilisi pilte peaks raamat täis olema – värvilisemat raamatut imeilusate piltidega on raske leida! Samuti soovisin, et kõikide tähtedega oleks võimalik tutvuda unejutu raames. Minu laps on palju kordi palunud seda raamatut unejutuks lugeda – ta ei teadvusta, et samal ajal õpib ta tegelikult tähti. Kellegi laps olevat selle raamatuga isegi magama läinud.

Bullerby on väike küla, kus on ainult kolm talu: Lõuna-, Vahe- ja Põhjatalu. Seal elavad Liisa, Lasse, Bosse, Britta, Anna ja Olle. Ah jaa, ja Kerstin, tema on Olle väike õde. Neil kõigil on tore koos mängida ja põnevaid seiklusi välja mõelda.

Kätte on jõudnud kevad ja lapsed on kõik väga ülemeelikud. Nad ronivad katusele ja ratsutavad pulli seljas, kukuvad ojja ja ehitavad mängutoa. Väike Kerstin aga kitkub üles peaaegu kõik oma ema nartsissid.

On talv ning Muumiorg ja Muumipere magavad sügavat talveund, oodates, et Tuu-Tiki neid kevade saabudes äratab. Kui aga salapärane Rata-Tata Muumitrolli ärkvele ehmatab, kas jagub tal piisavalt söakust minna heli iseseisvalt uurima? Ja mis üllatused teda ees ootavad, kui ta siiski välja läheb?

Paksude papplehtede ja põnevate piltidega raamatus on seitse rännujuttu karupoeg Kokost, kes läks laia maailma sõpru otsima. Ta leidis üles kõik oma seitse sõpra ning seikles koos nendega maal, merel ja mägedes.

Selles raamatus on neli armsat juttu Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest, kes on laste lemmikud olnud mitu põlvkonda. Lood sõprusest, üksteise aitamisest ja hoolimisest köidavad lapsi ning annavad vanematele võimaluse neid teemasid lastega arutada.

Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.

Võluvate illustratsioonidega raamat räägib loo väikesest Annist, kes ei saa õhtuti und. Ta loendab enne magamajäämist püüdlikult lambaid, kuid iga kord jääb üks lammas puudu. Siis aga näevad Anni vanemad kohvikus uhket šokolaadilammast ning kingivad selle tüdrukule. Anni ja šokolaadilammas Sassu saavad sõpradeks ning rändavad üheskoos Unemaale. Rõõme ja muresid jagades mõistavad nad, et tõeline sõprus võib teha imesid ning muuta paremaks mitte ainult lapsed ja lambakesed, vaid isegi šokolaadi.

„Karu ja Rebane teel põhjamaale“ seob oskuslikult kokku vana rahva­muinasjutu ja tänapäevased illus­trat­­sioonid. Vähese, kuid lõbusa, tekstiga pildiraamat pakub lastele palju avastamis­rõõmu.
Raamat räägib loo karust, kes armastab talvel hirmsasti sikutiga kala püüda, aga ei saa seda enam teha, sest järved ei jäätu ja kogu aeg sajab ainult vihma. Heatahtlik rebane mõtleb aga välja plaani, kuidas oma sõpra rõõmustada ja nii asuvadki nad koos talve ja jääd otsima. Seikluslikul tee­konnal ühinevad nendega teisedki talve igatsevad loomad ning lõpuks kasvab kirev seltskond üsna suureks.

Kas jää ja lumi leitakse ja mis saab edasi? Sellest juba raamatus.